Sel ajal, kui enamik inimesi oma soojas voodis mõnusalt und näeb, haarab öiseid maastikuvaateid armastav fotograaf Herve Rannu kaamera ja sukeldub kargesse öösse, et kusagil raba servas või mere ääres müstilist valgust leida ning pika säriga kaadreid katsetada. “Minu meelest peegeldab maastikelt eriti ehedalt nende päris olemus ja võimsus,” kommenteerib ta. Ja seda võimsat ilu on hästi näha ka tema fotodest. Meie tänase fotolooga võtab Herve Rannu meid kaasa oma fotograafiteekonnale ning laseb heita põgusa pilgu sellesse vaikuse, ilu ja inspiratsiooni maailma, mida öised maastikud talle pakuvad. Uurisime Herve käest, kuidas tema fotograafiteekond alguse sai, mis teda looduses köidab ning mis nipid aitavad ilusast paigast ka ilusaid fotosid teha.
Mida sa iseenda kohta ütleksid, kas sa oled pigem loodus-, maastiku- või reisifotograaf?
Kui ma vaatan enda viimaste aastate fotosid ja kus suunas ma ise soovin edaspidi rohkem süvitsi minna ning ennast veel arendada, siis ma pigem ütleks enda kohta maastiku- ja ööfotograaf. Kui väga üldistama peaks, siis ütleks loodusfotograaf. Kui mingi äge detail looduses või mujal silma hakkab, siis ikka jäädvustan. Reisidel ma pildistan igasuguseid juhuhetki ka, kui pere või sõpradega käime, aga kui mingi kindel plaan tekib, siis silm ja mõtted liiguvad ikka maastiku- ja ööfoto suunas.
Kuidas sai alguse sinu huvi fotograafia vastu?
Mul on juba varasemalt tegelikult tehnikahuvi olemas olnud. Mäletan kunagi, kui sai veel aktiivsemalt rulaspordiga tegeletud, siis mulle meeldis oma sõpru videokaameraga filmida, kui nad mingit konkreetset trikki rulaga tegid. Mingi aeg sai ka tegeletud graafilise disainiga ja lõpuks erialalt hakkasin hoopis trüki valdkonnas tegelema, mis on väga tehniline eriala. Vaadates kõike seda, siis erinev tehnikamaailm on kogu aeg minu ümber pöörelnud. Kuniks siis 2017. aasta jaanuaris soetasin endale esimese isikliku peegelkaamera. Enne seda kuskil pool aastat sai sõbralt kaamerat laenatud. Sõber aga tahtis ise ka ju pilti teha ja ju ma siis tundsin, et see fotovärk on päris põnev ning tasub endale hoopis isiklik kaamera osta ja kogu selle teekonnaga algust teha.
Kes on olnud sinu suurimad mõjutajad fotograafias?
Ma usun, et oma fotograafia teekonna alguses mõjutasid mind enamus fotograafid, kes siin pigem Eesti mastaabis tegutsesid. Põhjus kindlasti ka selles, et minu enda jaoks oli kõik uus ja õppimist oli palju. Hiljem, kui liikusin oma teekonnaga edasi ja teadmisi ning oskusi tuli juurde, siis see mõjutajate nimekiri läks rohkem väiksemaks.
Mingil hetkel ma leidsin üles sellise välismaa fotograafi nagu Dave Morrow. Sellel ajal mul oli siis juba suurem huvi just loodusfotograafia ning maastike vastu. Tal oli ka paar videot Youtube’is tasuta üleval, kus rääkis väga spetsiifilistel teemadel, mis olid maastikufotoga seotud. Mulle meeldis just tema lähenemine näiteks kompositsioonile ja oskus väga keerulised teemad lihtsalt lahti seletada, et miks mingid asjad just nii toimivad. Selline süvitsi minemine mulle väga meeldis. Kindlasti oli tema üks esimesi selliseid tõsiseid mõjutajaid ning kelle õppevideote abil mu fotod muutusid kõvasti paremaks.
Milline on olnud sinu kõige meeldejäävam hetk fotograafina?
Eks neid hetki on olnud palju ning ühte konkreetset on väga raske välja tuua. Maastikufoto kõrvalt olen saanud viimased 3 aastat näiteks Hiiumaal septembris hirve pulma pildistamas käia. Seal on väga adrenaliinirohked hetked olnud, kus näiteks hommikul udusel maastikul laseb hirvepull sinust umbes 20-30 meetri kaugusel oma möirged taeva poole. See on väga võimas tunne.
Virmaliste pildistamine keset ööd on viimastel aastatel olnud äge, sest olen käinud enda jaoks uutes kohtades pildistamas ja kui fotomaterjali ka kätte saad, siis on vägev.
Välismaalt võibolla tooksin välja eelmise aasta Sloveenia retke. Matkasin umbes 2-3 tundi ööseks kõrgemale mäe otsa, kus Linnuteed pildistada. Vahepeal läks matkatee aga suhteliselt võsaks ära ja kui hommikul ööbimiskohta tagasi jõudsin, siis leidsin enda küljest ligi 20 puuki, paar oli juba kinni ka. Lõpuks midagi ei juhtunud ja foto oli ka käes, nii et lõpp hea kõik hea. Ühesõnaga neid lugusid ikka on tekkinud ja ehk annaks juba raamatu mõõdu välja. 🙂
Mida sulle meeldib kõige rohkem pildistada, mis on su lemmikteemad ja miks?
Praeguseks on lemmikteemadeks välja kujunenud maastiku- ja ööfotograafia. Tegelikult oma fototeekonna alguses köitis mind juba rohkem ööfotograafia. Sellel ajal käisin aga Tallinnas pimedas ja öösel pildistamas ning pika säriajaga kaadreid katsetamas. Mäletan esimesi mõtteid, et need öised hetked tundusid kuidagi erilisemad, sest öösel ju inimesed pigem ikka magavad ja ei näe, mis öösel toimub. Viimane mõte käib minuga siiamaani kaasas. Samamoodi on ta minu jaoks midagi väga müstilist ja ilusat ning öösel on kõik väga rahulik.
Ööfoto on mul väga tugevalt seotud maastikufotoga, sest mulle meeldib ööfoto puhul ka maastikku sisse tuua. Minu arust maastikelt kuidagi peegeldab eriti ehedalt välja see nende päris olemus ja võimsus. Maastikud lihtsalt on. Erinevad maastikud, erineva valgusega ning detailidega pakuvad väga erinevaid ja ägedaid vaateid. Tuleb osata lihtsalt näha.
Millist sõnumit soovid oma fotodega edasi anda või rääkida?
Ma ise ei ole kuidagi niimoodi mõelnudki, et mul fotodel peaks olema mingi väga tugev sõnum kogu aeg küljes. Võibolla – näidata inimestele seda igapäevast looduse ilu, millest võib igaüks tegelikult osa saada. Julgustada inimesi minema ja neid hetki kogema. Mitte kell 12 päeval minna rabasse, vaid hoopis näiteks kevadhommikul kell 5. Kunagi ei tea milleni see üks väike looduselamus välja viib.
Mille põhjal otsustad, millised vaatamisväärsused või loodusvaated väärivad jäädvustamist?
Kui ma tunnen, et ma suudan midagi ägedat ühest vaatamisväärsusest või loodusvaatest, mis mind parasjagu kõnetab, foto mõttes välja pigistada, siis ma hakkangi põhjalikumalt uurima ja eeltööd tegema. Üldjuhul ma olen selle koha pealt väga uudishimulik ja küsin endalt koguaeg küsimusi. Näiteks, aga mis siis kui siin teeks nii … jne. Eks see on minu arust tugevalt seotud ka iseenda arenguga. Võibolla kaks aastat tagasi mingi konkreetne asukoht või maastik ei kõnetanud üldse ja ei osanud antud fotot nähagi. Nüüd aga näiteks näed asju üldse teistmoodi. Kui endal progressi pole, siis kuidas sa peaksid uusi võimalusi nägema?
Millist fotovarustust eelistad kasutada ja miks?
Alustasin Canoni kerega, kuna kunagi sõbralt laenatud kaamera oli Canon. Aasta ja 3 kuud tagasi liikusin Sony tehnika peale. Tänapäeval teevad kõik kaamerad head pilti ja minu Sonyle üleminek oli puhtalt sisetunde otsus. Olin ligi aasta endale uut kaamerakere otsinud ja sain katsetada erinevaid Sony kaameraid. Mulle meeldis ja nii ta läks. Praeguseks olen väga rahul.
Kui palju aega ja tähelepanu pöörad piltide järeltöötlusele?
Minu arust on järeltöötlus väga oluline osa. Foto ülesäratamise osa. Eks oleneb palju fotost ka. Mõne pildi puhul kulutan 15-20 minutit. Mõne pildi puhul võibolla 4-5 tundi. Üldjuhul, kui olen foto ära töödelnud, siis jätan ta paariks päevaks veel lihtsalt seisma. Isegi kui teen töötluse vahepeal tunniajase pausi ning kui arvuti taha tagasi lähen, näen mingeid detaile üldse teistmoodi. Värske silm on ikka värske silm. Paari päeva pärast foto juurde tagasi tulles, kui näen, et midagi muuta pole vaja, siis on foto valmis.
Kuidas mõjutab fotograafia sinu meelest inimeste suhtumist loodusesse ja keskkonnakaitse teemadesse?
Kindlasti muudab inimesed kogu nende teemade suhtes teadlikumaks. Viimase 2-3 aastaga on pigem looduse teemad veel rohkem aktuaalseks muutunud ja tundub, et inimesed on hakanud rohkem selle olulisusele tähelepanu pöörama. Eks see ole lõpuks iga inimese enda teha, kas tema loodusesse kaasa võetud tühi plastikpudel lendab üle õla metsa või mitte. Aga kui fotograaf või videograaf või keegi muu inimene suudab selle inimese natukenegi mõtlema panna, et see ei ole okei, siis on alustuseks päris hästi.
Milliseid fotograafia-alaseid veebisaite, raamatuid või ajakirju sa regulaarselt loed?
Veebisaitidest käin aegajalt Petapixeli lehel ning viimasel ajal olen rohkem lugema hakanud Sony Alpha Universe veebilehel olevaid artikleid. Ajakirjadest loen digiformaadis ilmuvat Landscape Photography Magazine’i. Viimane fotograafiateemaline raamat oli Alyn Wallace’i raamat “Photographing the Night Sky”.
Milliseid vigu näed algajaid fotograafe tegemas või milliseid tegid algajana ise ja kuidas neid vältida?
Ma panustaks alguses ise rohkem kompositsioonile ja arendaks seda külge, et kuidas nii-öelda osata näha – osata näha ja märgata erinevaid detaile ja elemente enda ümber. Tänapäeva kiires maailmas kuidagi ma ise näen, et ei viitsita süveneda sellesse. Peaasi, et saaks kiiresti mingid fotod ära teha. Lõpptulemuseks on läbimõtlemata foto, mis tegelikult ei toimi. Kogu see tehniline pool, mis nuppe oma kaameral vajutada ja mis seaded valida ning kuidas hea tava piires töödelda, selle õpib nagunii ajaga ja tegemise käigus selgeks. Tehniliselt perfektselt tehtud fotost pole aga minu arust mingit kasu, kui fotol pole sisu. Kui pole sisu ja kompositsioon on paigast ära, siis laguneb foto tervik ära. Kompositsioon on tegelikult üks suur ja lai ning keeruline teema. Ma õpin ka kogu aeg uusi teadmisi juurde, aga esimese asjana algajana ma süveneks rohkem sellesse teemasse.
Mis nõu annaksid kellelegi, kes soovib fotograafiaga algust teha?
Ole julge. Usu iseendasse ja kuula oma südame häält. Käi oma rada ja pildista seda, mida parasjagu pildistada tahad. Kui teed kire ja südamega oma asja, siis suure tõenäosusega teed ka väga väga väga head asja. Neid kes koguaeg arvavad midagi ja kaikaid kodaratesse tahavad loopida, neid on nagunii igal pool. Kui sa aga nende kellegi teiste pärast pildistama hakkad, siis sa ei käi enam oma rada ja kaotad oma suuna.
Milline on su lemmik pildistamiskoht Eestis ja miks?
Kindlat lemmikut ei olegi. Mulle väga meeldib, et Eestis on kõik neli aastaaega esindatud. Igal aastaajal omad võlud ja kohad, kus seda looduse ilu jäädvustada.
Kas on mõni konkreetne koht Eestis, mida sa pole veel pildistanud, aga tahaksid pildistada?
Neid kohti on päris palju ning nad ootavad nimekirjas oma aega. 😉
Aitäh intervjuu eest!
Herve Instagrami konto: https://www.instagram.com/herverannuphoto
Herve maastikufotosid vaadates tekib tõesti tunne, et looduse ilu jäädvustamiseks pole vaja oodata kindlat kellaaega. Ilu võib leida varajasel hommikutunnil, keskpäevase valguse keskel, videvikutundide loojangu valgel või öö müstilises hämaruses. Hea foto saamiseks tasub aega võtta, läbi mõelda kompositsioon, olla julge, uskuda endasse ja kuulata oma südame häält. “Kui teed kire ja südamega oma asja, siis suure tõenäosusega teed ka väga väga väga head asja,” märkis Herve. Ja seda tahame ka meie soovitada teile, armsad fotohuvilise lugejad – tee kire ja südamega oma asja! Siis räägivad ka sinu fotod põnevaid ja inspireerivaid lugusid.
Kommenteeri esimesena