Kas oled kunagi mõelnud, kui palju lugusid võib peituda ühesainsas rohukõrres või kuidas üksainus hetk võib muuta meie nägemust kogu maailmast? Annika Lepp, loodusest ja loomadest vaimustunud fotograaf, paotab meile tänases intervjuus ukse oma fotokunsti maailma. Alates lapsepõlvest, mil isa vana Smena ja vanakooli diapositiivide kaudu tekkis põgus kokkupuude pildistamisega, kuni tänaseni, kus ta jäädvustab põnevaid kaadreid ilusatest Eesti paikadest, on Annika teekond vahva inspiratsiooniallikas. Tema lugu saab alguse uudishimust ja kasvab oskuseks näha ilu looduse pisikestes detailides – olgu nendeks siis kastepiisad rohukõrrel või horisondi taha kaduvad viimased päikesekiired.
Kuidas sai alguse sinu huvi fotograafia vastu?
Isa vana Smena ja vanakooli diapositiivid pakkusid mulle suurt lusti juba lapsena. Tagasivaates mäletan kõiki oma kaameraid. Seega usun, et hetkede jäädvustamine on mulle alati meeldinud. Sügavam huvi fotograafia vastu sai alguse siis, kui tärkas kirg matkamise ja looduses viibimise vastu. Regulaarsetel metsaretkedel hakkasin koos elukaaslasega käima umbes 15 aastat tagasi.
Kes on olnud sinu suurimad mõjutajad fotograafias?
Mitte kes, vaid mis. Mind innustavad filmid, raamatud ja muusika. Ma “näen” stseene, paragrahve, luuleridu, helikäike.
Milline on olnud sinu kõige meeldejäävam hetk fotograafina?
Kui idee tuleb täiesti ootamatult, punnitamata, juhuslikult ja planeerimata. Kui ma näen tavapärast uue nurga alt. Kui hämaras metsas jooksu pealt tehtud klõps on kõnekam ja vingem, kui statiiviga pildistatud klassikaline ilupilt tõusvast päikesest uduses rabas.
Mida sulle meeldib kõige rohkem pildistada, mis on su lemmikteemad ja miks?
Loodus. Ma armastan looduses viibimist ja see on mulle teemana kõige rohkem kättesaadav. Elan Kaberneeme poolsaarel, ümbritsetuna metsast ja merest.
Millised on olnud su suurimad väljakutsed fotograafina ja kuidas sa need ületasid?
Hirm kriitika ees. Ma ei ole seda siiani ületanud. 😛 Tegutsen ja avaldan oma töid hirmust hoolimata.
Millist sõnumit soovid oma fotodega edasi anda või rääkida?
Ilu ja väärtus on igas rohukõrres.
Mille põhjal otsustad, millised vaatamisväärsused või loodusvaated väärivad jäädvustamist?
Ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Sisse tuleb kuidagi selline mõnus ärevus, äratundmine, lugu.
Millist fotovarustust eelistad kasutada ja miks?
Üldiselt seda, mis parasjagu käepärast on. Midagi peab aga kindlasti alati käepärast olema. Usun, et iga pildistamisfänn teab seda ebameeldivat tunnet, kui ei saa pildistada, aga väga-väga tahaks. 🙂
Enamasti pildistan Nikon D810-ga, aga mõnes olukorras on just telefon (iPhone 15 Pro Max) kõige parem jäädvustaja. Piilun praegu ka analoogkaameraid, tahaks proovida.
Kui palju aega ja tähelepanu pöörad piltide järeltöötlusele?
Sõltub kaadrist ja eesmärgist. Vahel minimaalselt, vahel aga suisa nii, et pööran värvid pahupidi. Ühel mu lemmikpildil on roheline muru hoopis punane.
Kuidas mõjutab fotograafia sinu meelest inimeste suhtumist loodusesse ja keskkonnakaitse teemadesse?
Tahan uskuda, et positiivselt. Minagi pean oluliseks edasi anda mõtet, et metsik ja puhas loodus on väärtus, et me oleme kõik siin koos ja elame sümbioosis.
Kas sul on mõni kogemus, kuidas sinu fotod on mõjutanud inimeste keskkonnateadlikkust?
Mulle on päris paljud inimesed kirjutanud ja küsinud nõu matkamiseks looduses. On ka selliseid, kes on kinnitanud, et tänu minu piltidele soovivad rohkem looduses viibida. Paar inimest on isegi kirjutanud, et soovivad tänu minu jäädvustustele välismaalt Eestisse tagasi kolida. Usun, et loodusarmastus käib käsikäes keskkonnateadlikkusega.
Pildi lugu. Augustis õnnestus mul kolmandat korda külastada Soome farmiloomade varjupaika Tuulispää. Farmiloomade varjupaigad on imelised kohad, kus on omale turvalise kodu leidnud need loomad, kellel on õnnestunud pääseda piinarikkast olukorrast. Farmiloomade varjupaiga elanikke ühendab nende saatus - nendel armsatel loomadel pole olnud kuhugi minna või nende elu on olnud ohus. Igal varjupaiga elanikul on oma lugu. Pildil on rebane nimega Lumi, kes põgenes karusloomafarmist ja jõudis varjupaika. Kuivõrd olen kümme aastat oma elust pühendanud loomakaitsele, siis loomade lugupidav kohtlemine ja nende õigus loomuomasele elule ning vabadusele jääb alati minu südameteemaks. Soovin tulevikus veelgi enam pildistada loomi ja eelkõige just selliseid, keda inimesed moel või teisel enda tarbeks ära kasutavad. Loodan, et liigume kiiremini maailma poole, kus selliseid loomi on üha vähem ja vähem.
Milliseid fotograafia-alaseid veebisaite, raamatuid või ajakirju sa regulaarselt loed?
Minu postkasti on juba alates 2014. aastast laekunud Digital Photography School uudiskirjad, neid loen sõltuvalt uudiskirja pealkirjast. Youtube’is jälgin aeg-ajalt nt PHLEARN, CreativeLive ja Adobe kanaleid, aga ka kõike muud, vastavalt vajadusele. Tiktokis jooksevad samuti sisse praktilised nipid. Seega pigem otsin parasjagu endale vajalikku infot või saan erinevatest kanalitest juhuslikku sisendit.
Milliseid vigu näed algajaid fotograafe tegemas või milliseid tegid algajana ise ja kuidas neid vältida?
Kas loomingus saab vigu teha? Igaühel oma teekond. “Viga” on vast ainult see, kui väga tahad, aga ei tee. Kui hing kutsub pildistama või muul moel midagi looma, aga hirm kriitika ees või suhtumine “ah, mis nüüd mina…” takistab.
Mis nõu annaksid kellelegi, kes soovib fotograafiaga algust teha?
Alusta juba täna! Ära jää ootama hetke, mil saad just selle enda arvates parima kaamera või objektiivi või läbid kalli kursuse või ostad hea programmi või reisid maalilisse kohta jne.
Milline on su lemmik pildistamiskoht Eestis ja miks?
Kaberneeme, Soomaa ja Viru raba, sest ma viibin nendes kohtades kõige tihemini. Olen mugav. 🙂
Kas on mõni konkreetne koht Eestis, mida sa pole veel pildistanud, aga tahaksid pildistada?
Ma ei ole kunagi Kihnus ja Ruhnus käinud.
Kas on veel midagi, mida tahaksid öelda Ilusate Eesti paikade blogi lugejatele?
Aitäh! 🙂
Aitäh sullegi intervjuu eest!
Annika Instagrami konto: https://www.instagram.com/annikalepp
Annika piltides peitub nii ilu kui ka sügavam sõnum. Ta fotod räägivad kõnekalt sellest, et iga hetk looduse keskel on kui kingitus, mis väärib tähelepanu ja hoidmist. Saime läbi tema mõtiskluste ja kaamerasilma meenutada, kui imeline on tegelikult meid ümbritsev loodus. Olgu selleks siis rebane Lumi, kes leidis endale turvalise kodu, või lihtsalt valguskiirtes veiklevad vihmapiisad – neis kõiges võib peituda ilu ja lugu, mille üle tasub aeg-ajalt mõtiskleda. Meie vestlus viis toredale mõttele, et tänu fotograafiale on meil võimalik mitte üksnes jäädvustada, vaid ka kaitsta ja austada seda maailma, mis meid ümbritseb.
Kommenteeri esimesena